Fantoomist ooperi sees
Käisin hiljuti
kuulamas õdede Ilveste jõulukontserti. Toredate jõululugude vahele esitasid nad
ka mõned palad oma filmimuusika repertuaarist ning minu suureks heameeleks ka
muusikalist „Ooperifantoom“. Heameeleks seetõttu, et „Ooperifantoomi“ 2004.
aasta n.ö väljalase on läbi aegade üks minu lemmikfilme (seda olen vaadanud
ikka palju-palju kordi) ning kuigi ma liiga suur muusikalide fänn ei ole, siis
lemmikmuusikal on ta kohe kindlasti. Kunagi aastaid tagasi õnnestus isegi
Londonis seda vaatamas käia, rääkimata Eestis etendatud variantidest.
Ilveste kontsert
tõi seega vana lemmiku taas meelde ning täna tundub paslik meenutada lisaks filmi
paeluvale armastusloole ja kaunile muusikale ka seal olnud vapustavate kostüümide tausta.
![]() |
| Pilt: Louisiana Art & Science Museum, CC |
Inspiratsioon ja
tõlgendused
„Ooperifantoomi“
kostüümikunstnikuks on tuntud ja tunnustatud Alexandra Byrne, kellel vöö vahel
ka tööd sellistes filmides nagu „Elizabeth“ ja „Finding Neverland“. Filmi
režissöör Joel Schumacher andis Byrne’ile kostüümide loomisel teetähiseks filmi
„The Leopard“, mille tegevus toimub sarnasel ajal, täpsemalt siis 1860,
Sitsiilias. Antud filmis on väga kaunid ja suursugused kostüümid, kuid nende loomisel ei ole näpuga ajaloolisest
tõest järge aetud. Samasugust tulemust soovis Schumacher ka „Ooperifantoomi“ –
et rõivaste väljanägemine vastaks laias laastus kujutletavale ajaperioodile,
kuid sellest olulisem oli loo jutustamine rõivaste kaudu. Byrne uuris
põhjalikult 1870. aastate moodi ning tegevuspaiga prototüübiks olnud Pariisi Opera
Garnieri ning kogus inspiratsiooni maalidelt. Selle uurimistöö põhjal lõi ta
filmi jaoks oma tõlgenduse tollasest ajastumoest.
Üks vast kõige
äratuntavam inspiratsioonialliaks on Franz Xaver Winterhalteri portree Austria
keisrinnast Elizabethist ehk Sissist, kus ta kannab suursugust valget tähtedega
kaunistatud ballikleiti. Vaadates filmi peategelast Christine’i esitamas laulu „Think of Me“ on sarnasus hästi näha – sarnane valge kahara seelikuosaga tähtedega ballikleit
ning tähed juustes toovad maalilt tuttava Sisse hästi silme ette.
Kostüümikunstmiku
töö tegi keeruliseks see, et kostüüme tuli kavandada väga eripalgeliste
stseenide jaoks – lisaks peategelaste duettidele näeb filmis nii mitut
grandioosset ooperilavastust, maskiballi kui ka artistide lavatagust elu. Kõik
see kirev kombo tuli siduda kokku visuaalsels tervikuks ning seejuures
hoolitseda selle eest, et peategelased oleksid oma rollidele vastavalt esile
tõstetud. Kokku lõi Byrne 300 originaalkostüümi peamistele tegelastele, millele
lisaks tuli välja otsida ja modifitseerida veel 2000 ajastusse ja tegevustikku
sobivat komplekti taustanäitlejatele tarbeks.
Minu jaoks oli
huvitav teada saada, et lisaks kostüümidele oli kostüümikunstnik see, kes pidi
looma ka Fantoomi kuulsa maski. Koostöös meigikunstnikuga katsetati läbi
hulgaliselt prototüüpe, kuni jõuti viimaks lõpliku variandini, mis valmis väga
õhukesest nahast.
![]() |
| Pilt: Ricardo Pablo, CC |
Riided räägivad
Filmi kostüümide
kohta uurides sain teada, kui detailselt oli läbi
mõeldud kostüümide seos loo arenguga. Filmi vaadates ei pane võib-olla teatud
detaile (vähemalt esimesel vaatamisel) kohe tähele, kuid usun, et teatud
tasandil jõuavad nad ikkagi vaataja teadvusesse ja mõjutavad loo tajumist.
Näiteks oli Fantoomi ja Christine’i suhte areng ning Christine’i n.ö neiust naiseks küpsemine ka läbi kostüümides filmis sees – esmakordselt näost näkku kohtudes (mis toimub peale etendust lava taga peategelase riietusruumis) ulatab Christine Fantoomile oma õrna pitsist varrukaga kaetud käe, mis on visuaalselt tugevalt kontrastis Fantoomi musta nahkse kindaga. See pilt esindab süütuse rikkumist, mis peategelase täiskasvanuks saamisega kaasneb. Sama elementi korratakse ka mitmetel kordadel, järgmisena näiteks kui esitatakse lugu „Music of the Night“ Fantoomi peidupaigas – must kinnastatud käsi hoiab Christine pihast, mida katab valge pitsiga kaetud korsett. Pildi keskendumine Christine’i pesule juhib tähelepanu peategelase tärganud seksuaalsusele. Hiljem, kui etendatakse Fantoomi ooperit, on see visuaal tegelaste arengu illustreerimiseks tagurpidi pööratud – Fantoomi paljad käel Christine’i mustal korsetil. Veel mõndagi huvitavat sellest, mida rõivad peategelaste suhete kohta kõnelevad, saab lugeda Bonnie Radcliffe’ilt SIIT.
Näiteks oli Fantoomi ja Christine’i suhte areng ning Christine’i n.ö neiust naiseks küpsemine ka läbi kostüümides filmis sees – esmakordselt näost näkku kohtudes (mis toimub peale etendust lava taga peategelase riietusruumis) ulatab Christine Fantoomile oma õrna pitsist varrukaga kaetud käe, mis on visuaalselt tugevalt kontrastis Fantoomi musta nahkse kindaga. See pilt esindab süütuse rikkumist, mis peategelase täiskasvanuks saamisega kaasneb. Sama elementi korratakse ka mitmetel kordadel, järgmisena näiteks kui esitatakse lugu „Music of the Night“ Fantoomi peidupaigas – must kinnastatud käsi hoiab Christine pihast, mida katab valge pitsiga kaetud korsett. Pildi keskendumine Christine’i pesule juhib tähelepanu peategelase tärganud seksuaalsusele. Hiljem, kui etendatakse Fantoomi ooperit, on see visuaal tegelaste arengu illustreerimiseks tagurpidi pööratud – Fantoomi paljad käel Christine’i mustal korsetil. Veel mõndagi huvitavat sellest, mida rõivad peategelaste suhete kohta kõnelevad, saab lugeda Bonnie Radcliffe’ilt SIIT.
![]() |
| Pilt: Ricardo Pablo, CC |
Kellel on õnnestunud elada nii, et pole veel "Ooperifantoomi" näinud, siis soovitan Schumacheri versiooni ära vaadata. Ning kes filmi juba näinud on, siis võiks seda uuesti teha, hoides tähelepanu siis juba rohkem kostüümidel. Küllap jääb silma nii mõndagi, mis esimesel vaatamisel mööda libises.





Kommentaarid
Postita kommentaar